Töötab, ei tööta, töötab, ei tööta...

Vabandust väga, kui üks must Mini teie sõitmist on häirinud, kuna pole rada vahetades, pöörates või teist möödudes suunda näitanud. Tegelikult polegi mina selles nii väga süüdi. Nimelt laenasin vennale autot ja tagasi saades need enam ei töötanud. Muidugi viitsimatus neid korda teha oli ikkagi vist minu süü. Nüüd, pärast kümne päevast liikluseeskirjade rikkumist, liigun ma taas tänavatel korralikult näidates eeskujulikult suunda.
Nimelt võtsin täna asja kätte ja kasisin Mauruse juurde, kus veel ühe minilisega võtsime masina armatuuri, rooliratta aluse ning muid värke lahti ning eemaldasime mõneks ajaks raadio. Vaeva nägemisest polnud just eriti kasu, kuna kindlat viga me ei leidnud ja panime lihtsalt kõik jubinad omadele kohtadele tagasi(Taaskord jäi paar juppi üle, millele me sobivat kohta enam ei leidnud. Sama saatust jagavad nendega juba umbes 10õnnetut vidinat). Rahulolematus puges hinge, kuni Maurus lambist rõõmsalt hüüdis, et suunatuled hakkasid tööle. Lodev!

Parandasin teistkordselt masina nii ära, et ei saanud arugi, et ma midagi parandanud oleks. Mul on kuldsed õlised käed.

Mõttetera

Hetkel eriti Minist kirjutada pole, seega mõtlesin et panen lihtsalt ühe väikse mõttetera kirja.

Kellegi väga targa inimese poolt: "Elu ilma naisteta oleks ikka väga gei!".

Nagu Ronni paps tavatses öelda...

.."Mees ei laena kunagi oma autot ega naist".
Eksisin reegli vastu ja pidin kurvalt maksma selle eest. Suunatuled ei tööta, esikumm katki ning läks vahetusse, aku ja bensiinipaak tühi ning Mini välimust arvestades polnud see aastaid nuustikuid ega vett näinud. Kõik see nelja päevaga. Nii hapu moll pole mul juba aastaid näos olnud, kui ma seda vaatepilti nägin. Kuid omad vitsad peksavad - Ülot tuleb kuulata.

Uus algus.

Eile algas mu autol parem elu, kuna ta omanik avastas enda jaoks midagi, mida kõik juba kasutavad. VD40! Veidike seda igale poole ning masina kehaosad liiguvad, nagu oleks neid libestiga kokku hõõrutud. Supermõnna.