Sügav.

Tekkis tuju kirjutada. Aga mitte nagu pikemas perspektiivis, vaid nüüd ja praegu.

Põhjus järgmine - olen blogi kirja pannud mitmeid unenägusid...üks kammivam kui teine. Kuid tänane oli eriline! See oli üks kõige omapärasema süžeega jant, mida mu aju on suutnud mulle välja mõelda, et mul öösel igav ei hakkaks. Mis paneb mind mõtlema, et miks mul endal ei tule pähe sama kavalaid ja konksuga stoorisid. Kuidas mu aju saab korraldada unenäo, mille lõpp tuleb mulle jahmatav? Minu aju, mina peaksin järelikult teadma, mis edasi toimub..who da fak is in da control?...okei kaldusin enda unenäost kõrvale. Hakkas korraks kammima ja läksin kogemata deepiks.

Igatahes, unänäo sisukokkuvõte nüüd, mis pani mind hommikul muigama. Muidugi samamoodi, nagu filmi ploti on raske teistele rääkida oma sõnadega, on ka unenägu...

..................(alustama pean tõesti nende täpikestega, kuna ma ei mäleta algust. Aga kes ikka mäletab kõiki unenägusid?) mina, rolpa, kalle jookseme kauboi kostüümides(veits gei), kuni rolpa komistab üle aia hüpates jalaga ülemise lipi otsa ning meie omakorda tema otsa. Kivise pinna ja meie raskuse rõhu all kaotab igatahes rolpa meelemärkuse. Ehmatame, kuid enne reageerida jõudmist avastame ennast aga uuest kohast..

..pärast väikest mõtisklust taipasime, et meelemärkuseta rolpus oli hakanud unenägu nägema ning meie olime selles ühed tegelased. Kuna rolpa ei mäletanud maaga kokkupõrke hetke ning tal oli pisike mälukaotus ja imestas, mis ta selles kohas teeb, kus me parajasti olime(mingit sorti suur loss), siis mina ja kalle teadsime, et oleme sisenenud poisi unenäkku.

(Nii lobisen natuke vahele...kui inimesed on kirjeldanud mulle enda unenägusid, siis nad on alati öelnud...jeee...vau..nii äge on kui saab enda unenäos teha ükskõik, mida iganes süda lustib...lennata, plahvatada jne. KURAT, ei saa ju! Mul on see jama, et kohe kui ma jagan matsu välja, et ahaa...tegu on unenäoga..prooviks lennata, siis aju reageerib mulle sellega, et PLAKS, silmad lahti..ei naudi sa siin unenägu midagi(ehk põhimõtteliselt ütleb...sina, Märt, ei juhi mängu, vaid mina, aju!)!!!! )

Seetõttu järgneski mul suur rahulolu, kui ma mõistsin, et ma pole enda unenäos, seega ei saa mu aju mind üles äratada, vaid ainult rolpa oma saab, kuid see ei tea, et tegu on unenäoga ajuvapustuse tõttu!!! KAIFFF. Jagades matsu välja, asusin ma seda kõigile sosistama. Kõigile peale rolpa, et ta ennast asjaolust teavitades meid kõiki unenäost ei ärataks. Me olime jumalad vaese rolpuse unenäos!

Me keerasime korralikult käkki ja me olime superrõõmsad. Kahjuks ma kõiki neid geniaalsusi ei mäleta, kuid tean, et olin naerukrampides. Nimeta üks võime ja meil oli see olemas. Ühel hetkel ilmus minu kõrvale Mikk-Mait, kellega koos hakkasime rolpa üle nalja tegema. Kui rolpa astus avatud ukse suunas, otsustas Mikk, et tegelikult oleks parem, kui uks oleks kinni. Üritades ust avada, otsustasin mina, et tegelikult on uks ka lukus. Proovis, mis ta proovis, äsjast lahtist ust rolpa lahti ei saanud. Kuni astusin ligi mina kahe kõige suvalisema traadijupiga ning teesklesin lukumuukimist öeldes samal ajal "hookus-bookus" ning irvitasin ja vaatasin, kuidas Mikk on naerust kõveras maas ja rolpa suu nii ammuli kui võimalik, vahtides seda, kuidas uks avaneb.

Sisenesime suurde saali, kus meid juba oodati. Lavale oodati meie koori(meie koosnes meie sõprusringkondade sepodest). Muidugi, et rolpa suud veel rohkem imestusest töllakil näha, lasime koorijuhatajal lavale kutsuda meid kõiki peale tema. Ütles valjult, et teised oskavad laulda, peale rolpa. Isegi kõik teised pilvikud...Muidugi kogu saal kõlas räigest naerust(Vilosjuse oma üle kõige).

Need kaks seika tulid hetkel meelde. Muidugi kiusasime poissi ikka nii kuis suutsime...

Rolpus tahtis ka teha kõike ägedat ja vägevat, mida me mingi ime läbi oskasime, kuid me ei selgitanud talle oma suurt saladust. Oi kuidas me tema ja tema rumaluse üle naersime. Seda seniks, kuni ma ärkasin üles..

..kell 10hommikul... suuuuure mäluka ja peavaluga, ei kuskil mujal kui Kuutsemäe nõlva alumises kraavis selle peale, et mu 8 aastat noorem sugulane päris mult, kas ja kuidas ma magasin öösel siin...minagi imestasin ning proovisin ennast välja vabandada, et tulin sõpradega suusatama..mis muidugi ei seletanud ära suuskade puudumist ning seda, miks mul oli Fenoksi kilekotis 3avatud õllet. Üritasin teda ära moosida, et ta hoiaks suu kinni ning suusatasime koos mäest alla.
THE END



Kas keegi teist tõesti arvas, et ma suutsin ennast niii katki juua, et ärkan neljapäeva hommikul Kuutsemäe kraavis??? Loodetavasti on teil minust silme ees ikka teine pilt ning märkasite jutu lõpus peituvat viga... "suusatasime koos mäest alla", kuigi mul polnud suuski ja just sellel hetkel, kui ma nautisin tagurpidi künkast alla tuhisemist, helises äratuskell ning ärkasin ilma pohmakata hoopis voodis see kord, teadmisega, et WIPIII, saab minna ettevõtluse aluste eksamit tegema minna...




Igatahes...jätkuvalt pole välja mõeldud, miks inimesed unenägusid näevad. Minu arvamus tänase põhjal - et inimestel ei hakkaks igav, kui nad lamavad 8tundi järjest ühe koha peal. Luues uusi stoorisid ning segades mängu uusi karaktereid ning juhtumisi, hoiab aju meid soovis püsida paigal, et näha, kuhu see lõpuks kõik välja viib...Nagu te ei taha filmi põneva koha peal kusepausi teha, tahab keha, et magaksime ning puhkaksime võimalikult kaua, vältides nii öiseid ärkamisi...Kui aga süžee kisub igavaks ning tuimaks, vahetab ta "kanalit" ning lükkab peale uue filmi(mille peategelane oled sa ise), nagu minul juhtus, kui ärkasin Kuutsemäe kraavis...

Töötab, ei tööta, töötab, ei tööta...

Vabandust väga, kui üks must Mini teie sõitmist on häirinud, kuna pole rada vahetades, pöörates või teist möödudes suunda näitanud. Tegelikult polegi mina selles nii väga süüdi. Nimelt laenasin vennale autot ja tagasi saades need enam ei töötanud. Muidugi viitsimatus neid korda teha oli ikkagi vist minu süü. Nüüd, pärast kümne päevast liikluseeskirjade rikkumist, liigun ma taas tänavatel korralikult näidates eeskujulikult suunda.
Nimelt võtsin täna asja kätte ja kasisin Mauruse juurde, kus veel ühe minilisega võtsime masina armatuuri, rooliratta aluse ning muid värke lahti ning eemaldasime mõneks ajaks raadio. Vaeva nägemisest polnud just eriti kasu, kuna kindlat viga me ei leidnud ja panime lihtsalt kõik jubinad omadele kohtadele tagasi(Taaskord jäi paar juppi üle, millele me sobivat kohta enam ei leidnud. Sama saatust jagavad nendega juba umbes 10õnnetut vidinat). Rahulolematus puges hinge, kuni Maurus lambist rõõmsalt hüüdis, et suunatuled hakkasid tööle. Lodev!

Parandasin teistkordselt masina nii ära, et ei saanud arugi, et ma midagi parandanud oleks. Mul on kuldsed õlised käed.

Mõttetera

Hetkel eriti Minist kirjutada pole, seega mõtlesin et panen lihtsalt ühe väikse mõttetera kirja.

Kellegi väga targa inimese poolt: "Elu ilma naisteta oleks ikka väga gei!".

Nagu Ronni paps tavatses öelda...

.."Mees ei laena kunagi oma autot ega naist".
Eksisin reegli vastu ja pidin kurvalt maksma selle eest. Suunatuled ei tööta, esikumm katki ning läks vahetusse, aku ja bensiinipaak tühi ning Mini välimust arvestades polnud see aastaid nuustikuid ega vett näinud. Kõik see nelja päevaga. Nii hapu moll pole mul juba aastaid näos olnud, kui ma seda vaatepilti nägin. Kuid omad vitsad peksavad - Ülot tuleb kuulata.

Uus algus.

Eile algas mu autol parem elu, kuna ta omanik avastas enda jaoks midagi, mida kõik juba kasutavad. VD40! Veidike seda igale poole ning masina kehaosad liiguvad, nagu oleks neid libestiga kokku hõõrutud. Supermõnna.

Hüvastijätt.

Nii pikalt me polegi veel lahus olnud, nüüd sõidab ta Ida-Virumaale ära ja sealt Tallinna, samal ajal kui mina Tartus konutan. Mu jalad hakkavad teda väga igatsema, kuid viie päeva pärast oleme taas koos ja saan ta gaasipedaali taas põhja suruda, et kuulda teda põrisedes nurrumas.
See you!