Tripp to UK. päev 4.

Äratus 6:30....3 ja pool tundi und. väsimus. Ajasin ennast üles, et minna sööma seda vastikut rasvast Inglise hommikusööki, mille pärast arvatavasti kõik naised paksud on seal...
Härjasilm, vastik ubade plöga, koerast tehtud vorst, mõnus peekon ja röstsaiad. Muidu oleks täitsa mõnus vb seda süüa, aga kui pidime seda iga päev Inglismaal sööma, siis nii hea ei olnud.
Söödud ja pakitud läksime bussi, et edasi sõita Šotimaa suunas. Sõit möödus magades ja piirile jõudes tehti palju pilte.

kopirait bai Aux.

Sõit jätkus.
Bussi katusel oli meil luuk ja me avastasime, et toetudes toolidele, sai keha alates puusast luugist välja pista. Hakkasimegi siis nii ringi sõitma ja kõik autojuhid olid hämmingus või naersid.
Varsti saabusime Šoti kirjaniku Sir Walter Scotti majamuuseumisse, mis oli suht suur ja võimas ning seinad oli kõikjal täis vanu relvi, raudrüüsid, trofeesid ja maale. Suht mugav, kuid külm elamine oli. Muuseumi aeda minnes avastasime mõnusa muru ja kuna ta oli nii soe, siis Rutz Maria oli kindel, et seal all on muru soojendus. jee rait. Siis hakkas peale võistlus, kes suudab murul kõige kauem käte peal seista, kõndida jne ning järgnes 50meetri hundiratta võistlus minu Pissu ja Parmottiga.

Start!

2-3koha võitlus.
Kopirait bai väikeKonx.

Võistluse võitis Pissu ja mina sain teise koha ning Parmott pronksi. Mõnulesime veel murul ja liikusime edasi Edinburgh'i suunas.
Edinburgh'i näitas meile kohalik sepik kildis, kes kogu aja mõnitas Inglasi. Suht naljakas oli. Vaatasime lossi ja muide vanu ehitisi. Peale Šoti giidi saime korraks vaba aega ja avastasime, et enamustel on Maagilised seenekesed hallitama läinud. Oi siis läks paanika lahti ja mõned maiustasid need kohe sisse ning mindi Ghost Walkile Edinburgh'i, kus meile räägiti õudus lugusid ja samas mõnitati inglasi ning Inglismaad. Täitsa mõnus oli.
Peale seda kõndisime koju ning paljud pistsid mushruumikud põske ja oioioi, mis järgnes. Majast väljudes liikusime selle ees olevasse parki, kus olid juba osad sepikud. Pargis oli ka laste mängumaa, kus nautisime seenikute mõju(Btw seened on legaalsed Inglismaal ja seega ei teinud me midagi seaduse vastast).Seenikud mõjusid täitsa hästi ja Mast oli vahepeal rohelist nägu ning Motu nägi päev varem ka lillasid ninasarvikuid.
Mängumaal olime vähemalt tunnikese ja siis läksime edasi osade sepikute ja piffidega linna. Linnas me eriti kaugele ei jõudnud, vaid hakkasime kohe suurel ristmikul tsillima. Metsa oli väga purjus ja kisas kogu aja ning otsustasime, et tuleb rahva eest ära saada ning ronisime mingi trikiga ristmikul asuva maja katusele ning vaatasime linna...kaiff.
Alla tulles hakkas metsal juba halb ja istusime veel mõne aja ning hakkasime tagasi liikuma. Kuid enne minekut kõndisid meist mööda kaks 50-aastast väga tüsedat naist, roosades riietes ja roosade pisikeste liblika tiivakestega seljal. Parmott muidugi tõmbas neid ja lasi tiivad ühele liblikaprouale vastu selga. Pöördus ümber ja küsis vihaselt "do you think that's funny???", noogutasime ja naersime.
Kodu juurde jõudes avastasime, et kõik on veel pargis ning kõik olid heas tujus, peale Motu, kes oli liiga pikkade juuste eest paar rusikahoopi saanud ja huule lõhkiseks. Pissu oli veel näinud ka seda, kuidas mingi kutt sai pesapalli kurikaga tappa tänaval ja me otsustasime, et osad lähevad tuppa ära ja teised pargist välja ei tule. Mõnulesime tükk aega veel pargis ja nautisime mõju...
Koju jõudsime Pissuga viimastena kella poole 5 paiku ning siis tsillisime veel hotellis ringi mõne aja ning avastasime sealt trepi pealt magava Metsa ja passiva Parmotti. Ajasime temaga natuke juttu nign vedasime magaja poole tunni pärast oma tuppa.
Magama saimegi 5paiku, kui väljas paistis juba päike ja uni oli super...
End of day 4.