Tripp to UK. päev 8.

Esimest korda sai mõnusalt magada, kuigi sel päeval oleks tahtnud just öö otsa pidutseda, kuid lihtsalt õpetajad ja Teele keerasid suhteliselt kõik nässu.
Hommikul sai igasugu lugusid kuuldud sellest, kuidas mõne leidsid õpetajad oma ukse tagant magamast, kuidas mõni oli õpetajatele külge ajanud jne.
Hommikul bussi minnes Loko nuttis, kuigi ma väga põhjust ei leidnud ja Müür sõimas, kuigi ma ei leidnud põhjust miks kõiki sõimata selles, mille põhiliselt paar õpilast korraldasid. Lubati, et see reis jääb meie tõttu viimaseks, millest ma taaskord aru ei saa, sest võrreldes eelmise aasta omadega olime kukupaid, me ei oksendanud isegi bussi nende moodi täis jne. Aga jah meil on UK käidud niiet poh ja nagunii toimub reis ka järgmine aasta, nagu on toimund ka eelmistel aastatel.
Igastahes sõimu kuulates sõitsime Oxfordi, kus meile rääkist sellest kohast kohalik giid, kuid kuna ta rääkis nii vaikselt, siis ma midagi erilist tagant reast ei kuulnud ja tegelesin parem muude asjadega. Vähemalt nägi Oxfordi ära.
Peale seda saime natuke vabat aega ja kõndisime linnas ringi ning pargis tegime veel viimast korda peale, et mitte üle viia, kuigi mõni sepik tegi seda ka õnnelikult.
Lennujaama jõudes oli seetõttu ka kõigil hea tuju ja käisime veel natuke poodides ringi ning mängisime kaarte. Eriti mõnus juhtum oli mul see, kui olin just check-in'ist läbi käinud ning juba tükk aega teistega edasi kõndinud, kui järsku märkasin, et mida fakki mu kohver on kadunud. Jooksin ruttu tagasi, et seda üles leida, kuid seal nägin viimaseid sepikuid just oma kohvreid checki-in'i ära andmas ning sain aru, et oleks idioodik.
Varsti läksimegi lennukisse ära ja ma suutsin muidugi oma toidutalongi alla pagasisse unustada ja kuigi mul oli suur nälg, siis öeldi, et kahjuks ei saada seda tõestada, et mul see olemas on ja lennuki toitu mulle ei anta taaskord. Kuid õnneks hea Metsa andis enda singi võileiva mulle, kuna talle see ei meeldinud ja kui ma olin selle peaaegu juba ära söönud, kuigi ta mulle ei maitsnud, siis hea stjuardes oli mulle lennuki taga haletsusest ise mulle võileiva teinud ja tõi koos mahlaga mulle. Seega oli mul 2võileiba, kuid viisakusest pakkusin seda mõnusat isuäratavat leiba Metsale, kuna ta ütles ennem, et tal on kõht täis, kuid vot sulle nalja, võttis rõõmsalt vastu ja pistis rõõmuga minu ees selle maitsva saia kinni. Kuid ikka tänks Metsa selle saia eest.

Metsatu UK.
Tagasi Eestisse jõudes tuli kohe paha tuju peale, kuna tulime 25kraadisest mõnust 12kraadisesse vastikusse ilma.
Kasisime bussi, kuid avastasime, et kõik ei mahu suurde bussi ära ning tuli veel üks väiksem ka ülejäänusid Tartu viima. Nagu arvata oli oli väikebuss kiirem ning teised jõudsid Tartu varem, kuid TÜNG!, sest kohvrid olid meie bussis.
Tagasi sõites kell 12 jõudis kätte Kaimari 25. sünnipäev ja tüdrukud mõtlesid, et laulaks kõik koos paar laulu sel puhul, kuid vot sulle nalja, nad sattusid liiga hoogu ja pidime laule kuulama kogu reisi hoopis. Mõni laul oli isegi täitsa hea, nagu need mida Kärt laulis, kuid kuna enamustel lauludel teati ainult refrääne, siis seda eriti mõnus kuulata polnud...

kask laulab või haigutab?
Tartusse jõudes ütlesime tsau ning kasisime koju ära. Küll oli mõnus peale 10päeva jälle arvutis olla. ajee.

Teh End!