Esmaabi kursus ja hapukapsasupp

Kuna autokoolis tuleb läbida ka esmaabi kursus ja konxid olid end juba sellele kirja ära pannud, lisasin ka ennast sinna ja reedel peale seitsme tunnist koolipäeva see toimuski. Olin kuulnud teistelt, milline piin see on, kuna tuleb passida mitmeid tunde ühe koha peal ja kuulata tädikest tuimalt rääkimas. Kuna ma olen super magamajääja autokoolis ja pea iga tund jään seal magama, siis tõsiselt kartsin seda kursust...
Seega nagu juba öeldud, liikusin peale seitsmetunnist koolipäeva Krooksu vastas asuvasse punase risti peakorterisse ja istusin suvalise tooli peale. Ükski kohal olev inimene mingeid positiivseid emotsioone ei tekitanud, sest ühtegi tuttavat ega huvitavat persooni polnud ning isegi ükski naine polnud ilus. Nii oli ära rikutud mu see plaan, et kui väga igavaks kisun rõõmustan end ilusa tüdruku vaatamisega. Kahju. Peagi saabusid õnneks konxid ja tuju veidike paranes. Peagi peale mõnda minutit ringi vahtimist algaski see peale..
Tädikene tuli klassi ette, tutvustas ennast ja rääkis veidike mis toimuma hakkab ning varsti juba hakkas rääkima šokkist, krampidest jne, kuid minu üllatuseks pakkus see asi mulle kõvasti rohkem huvi kui autokool ja ma püsisin esimese tunnikese ilma vaevata üleval. Siiski vaheajal jõin vist esimest korda elus kohvit, kuna sain teada, et asi kestab veel 6tundi. Nii me siis passisimegi ja kuulasime seal mitmeid tunde, kuid tänu kohvile, mida iga vaheaeg jõin, puudus mul igasugune unetunne ja üllatuseks hoopis jalad lõid laua all rütmi ning mõtlesin, et võiks tihedamini seda jooma hakata.
Peale viit tundi ja mitut tassi kohvi, jõudis teooriale lõpp peale ja liikusime elustamist õppima. Eriti mugavad diivanid olid seal teises ruumis ja jäin sinna kohe peaaegu magama. Selle idee rikkus ära see värk, et õpetajal oli vabatahtliku vaja, kelle peal asju ette näidata, kuid kõik vaatasid selle peale eemale ja tegid sellist nägu nagu nad ei kuuleks or sth. Nii ma siis ajasingi ennast pehmelt mõnusalt diivanilt püsti ja olin vabatahtlik. Küll väänas mu käsi ja tegi värke, aga maas lamades tuligi veel parem uni ja mina olin rahul..kõigele lisaks tänu väänamisele, venitas ta mu kõiki kohti nii, et peale 10tundi istumist enam kanget tunnet polnud.
Peale venitamist said ka kõik teised asja proovida ning nukku nimega Anne elustada...sain enamvähem hakkama, aga pulss ei hakkanud sel raisal ikka tööle. My bad. Suri ära, aga vähemalt sai koju..

Kell 11, peale 14tunnist koolipäeva, koju jõudes oli mu energia totaalselt nullis ja plaan minna klubisse kukkus mul ikka haledalt läbi. Kuna kõht oli jube tühi ja süüa ma külmikust head ei leidnud, olin sunnitud sööma KAPSAsuppi! Asja mida ma vihkan ja mida ma olen neli korda söönud ning kaks korda välja suust lasknud peale mõnda tundi. Kuid nagu öeldakse- "Tühi kõht on parim kokk", siis ajasin kõik endale sisse ära ja kobisin voodisse magama.
Öösel nägin arvatavasti õudukaid hapukapsast, sest pidevalt ärkasin üles ning alati see kuramuse kõht valutas ja üldse oli s*tt olla. Nii nagu arvata oligi, kasisin öösel kell kolm vetsu ning ajasin näpud kurku. Vot sulle nalja! Ma ei söö enam kunagi hapukapsast! Muidugi mu ema rääkis, et asi on viiruses, aga no mida fakki..pole ju võimalik, et edasi oli mõnus magada ja viirus tuleb alati kapsasuppi süües peale.

Järgmine hommik, kell 8 oli juba üles kobimine, kuid kuna hapukapsas va raibe ei lasknud mul öösel magada ja eelmise päeva pikk koolipäev tappis totaalselt ära, pole mul veel vastikumat hommikut vist olnudki. Tunne oli nagu oleks eelmisel õhtul liitri viinuskat ära joonud ning kätte jõudis pohmell.
Mingi ime läbi ma ikkagi vedasin ennast sinna esmaabi kursustele kohale ja istusin maha ning jäin vihase näoga uut õpetajat ootama. Positiivsemaks tegi mu tuju vähemalt see, et mu kõrvalistujal oli veel halvem olla, kuna tema polnudki magama jõudnud, vaid oli pidutsenud kella seitsmeni ning nüüd oli pohmakas peal. Nii me hakkasimegi juttu ajama ja kui õpetaja millestki rääkis, oli temal alati selle asja kohta oma lugu olemas...Nagu näiteks, kui õpetaja rääkis luumurdudest, rääkis ta mulle kohe, kuidas ta sõber viiendalt korruselt asfaldile kukkus ja jalaluud murdis või kui põletustest, siis kuidas ta sõber tänu nailonpükstele ja lõkkele liiga lähedal olemisele jalgadest ilma jäi, torkehaavadest rääkis, kuidas ta sõber ülbet venelast pussitas jne ning ma parem ei räägi sellest, mis ta siis rääkis, kui püssidele jutt läks. Tegelt oli muhe mees ja igasugu asjadest sai juttu ajada ning tänu temale möödus päev kõvasti kiiremini ning peale tunde järgnenud eksamil tegime mõnusalt koostööd ja läbisime tänu sellele mõlemad vigadeta.
Peale selle 25aastase tüübi oli üllatavalt mõnus ka õpetaja, kes töötas kiirabis ja temalgi just lugudest puudu ei tulnud, vaid aina rääkis ja rääkis enne meie söögivaheaega ilma peata, käteta, nuga seljas või peas, pea taburpidi küljes, tabureti jalg aanuses jne lugusid, et suu jäi lahti ja söögiisu kadus.
Siiski midagi ju tuli süüa ja kuna ma polnud midagi hommikul söönud(tahaks tänada veelkord hapukapsast), otsustasin koxidega ette võtta teekonna Mäkki, ajasime kähku sisse kahe juustupurgeri eine ning liikusime kähku tagasi.

Seega see esmaabi kursus on tõesti väga väsitav ja kohati igav, pole sellel midagi viga ja ärge põdege selle pärast! Mina suutsin teha need endale suhteliselt huvitavaks ja mõnusaks ning üldse oli mõnus. Oh, nüüd tuleb veel käia ära mõned teooria tunnid ja autosõitu teha ning load ongi käes. Aje!