Kõige jubedam ja vastikum, aga pehmem ja mõnusam auk.

Slovakkias reisil olles vajusin ma nii auku, kui vähegi saab vajuda auku. Seal passides ja mõeldes, kuidas ma siit küll välja saan, meenus mulle ka targa filosoofi Thuumase mõttetera: "Igal ühel meist on oma auk!". Nii ma mõtlesingi, et äkki ma lõpuks leidsingi selle, kuid paistab et mitte, sest otsustasin seal ikkagi välja rabeleda.
Nüüd siis sellest, kuidas ma sinna sattusin.
Käimas oli päeva viimane sõit, kuna tõstukeid juba suleti. Nii ma siis otsustasingi, et lähen teen selle eriliseks ja otsin paksu puudrit. Sattusin siis paksu kuusemetsa ja seal sõitu nautides ei märkanud ma ühte puud, millele otsa põrgates läks tagumine ots mul ette ning kuna ma olin harjunud selg ees sõitma, tegingi seda...Hoog oli suhteliselt vaikne, kuid järsku tundsin, kuidas tasakaal kadus ja silmad läksid kinni. Kui ma need uuesti lahti tegin, märkasin, et olen ikka väga augus. Kuna kuuseoksad on väga laiad, siis püüavad nad enamuse langevast lumest enda peale ja nii ei satugi lumi kuuse tüve ümber. Minu õnnetuseks oli ümberringi aga meetrine lumi ja nii ma olingi suusad taeva poole, pea vastu maad meetri sügavuses augus ja iga liigutuse peale kukkus mulle kuuse otsast lund peale. Korra kukkus lausa nii korralikult, et oli tunne, nagu oleks jäänud lumelaviini alla, kuna see kattis paksult enamuse kehast, kaasaarvatud näost ära. Muidugi ei saanud ma kasutada ka oma käsi, kuna need hoidsid kramplikult kinni suusakeppidest, mis olid kuskil sügaval lume sees peidus ja nende otstest lahti lastes, oleks nad kadunud. Nüüd tuli küll midagi välja mõelda, sest mulle seal augus eriti ei meeldinud, kuigi oli kuramuse pehme olla.
Hakkasin siis vaikselt rabelema vabaduse suunas, hoolimata sellest, et püstitõusuks sai kasutada vaid puud, sest ümberingi oli vaid lumi, aga kuusest kinni võttes lendas suurtes kogustes lund näkku. Positiivseks ei teinud ka see fakt, et olin tulnud otsima perfektset puudrit ja olin ka selle leidnud, sest see oli kõik mul näos ning külmaks kiskus. Nii ma siis rabelesingi jalad taeva poole ja nägu lund täis viis minuti, kui lõpuks sain välja ühe suusakepi, millele toetudes ajasin ennast püsti ja ronisin sellest jubedast ja vastikust, aga pehmest ja mõnusast august välja. Sõitsin siis kohe metsast välja ja edasi koju, kus vajusin kohe voodisse pikali puhkama.
Auk tappis ikka mu väga ära ja enam ma sinna vajuda ei taha.