Minu teine Mini

Olnud kautanud kõige ilusama masina, mida ma olin elu jooksul näinud, kadus mul päris pikaks ajaks ära soov omada Minit. Kõik teised Minid paistsid Saksa lehtedel üpris koledad välja, võrreldes sellega, mis mul oli juba korraks omastatud. Enam ei olnud soovi tavalise masina järgi, tahtsin katuseluuki, kuid nendega masinad maksid kordi rohkem kui eelpool mainitud auto. Oranzidest velgedest ma parem ei räägigi - lootusetu otsing. Kuid kunagi tulevikus on mu Minil igatahes oranz velg kindel mats.

Kuid siis ühel päeval sattusin saksa ebay lehele. Pärast poole kuu pikkust otsingut leidsin sobiva masina. Tükk aega tuli isa veenda selles, et ma kavatsen osta auto internetioksjonilt ning saata raha teele edela Saksamaale, ilma midagi isegi nägemata. Lõpuks sain ta siiski nõusse ja lasin Kristjanil oksjonil pakkumine teha, kuna endal puudus võimalus selleks. Täpne pakkumine 1700eurot lõi super täpselt eelmise pakkuja 1699eurot. Nüüd ma olin juba teistkordselt Mini omanik.

Teist sellist hävingut, nagu ma esimese Miniga kogesin, ma enam tunda ei tahtnud, seega orgunnisin ise kõike ja väga täpselt. Muidugi asus masin kõige kaugemas Saksamaa punktis, seega üksiki treilerijuht väga tormijooksuga sinna tormata ei tahtnud ning nõudsid veel rahagi juurde. Hapu, aga mõistetav. Peagi veendusin, et mu kallike on teel Eestisse õige treileri peal ning rõõmutants võis alata.

Pärast mõnda ülierutavat päeva saabus mu uus lemmik Eesti pinnale. Oh seda mõnu. Suundusime Tartus kohe ARK-i ning tegime seaduslikuks ning kasisime koju, et enne ülevaatlust kõik joonde ajada. Kuid kahjuks oli kätte jõudnud juba talv(talvekummid puudusid) ning juhiload olid veel kaugel ja et mitte kiusata oma Minit pakase ja lumega ajasin selle garaaži, et kevadel tegudele asuda.