Puhas vets ja mõnus auto.

Tegelikult on auto ikka täitsa kasulik vidin! Näiteks täitsa mõnus oli vaba tunni ajal kodus vetsus käia ning ei pidanud kusjonksist üle ujutatud koolivetsu külastama.

Ei kassettidele!

Tänud inimestele, kes pakkusid mulle oma vapustavat kasseti valikut: Best B4, Spice Girls, 12-aastased Shalini&Elis rääkimas seksist, Backstreet Boys. Need on vaid vähesed nimed, mis iseloomustavad mu sõpruskonna stiilset maitset. Ei saa muidugi mainimata jätta ka enda kogumikku kuuluvaid hitte: Noisy Nation ja Mickey Rap.

Igatahes, täna võtsin ennast kokku ja sõitsin otsima mingit kahtlast adapterit, mille kaudu saab kassettraadioga kuulata mp3 pleierit. Seda soovides olin varem Ottoga Tartus veidike masinaga ringi purjetanud, kuid tulemuseta. Täna kasisin aga +/- Elektroonikasse ja oh yeah. Kuigi olen nüüd 87kr vaesem, olen samas sigaõnnelikum. Väike lihtlabane vidin made my day.

Ei kassettidele, ei lindi edasi kermisele, ei vanaaegsele elektroonikale. Märdi autost kostub nüüd vaid kvaliteet muusikat.

(PS: autost lahkudes võtan IPodi kaasa, seega palun ärge lööge mu akent sisse, lootuses seda leida. Aitäh.)

Kassette?

Tere, mul on probleem. Nimelt purjetan ma pidevalt Miniga linnas ringi, kuid muusika, mis masinast kostub, on halb. Praegu pole veel miskit hullu, kuid peagi tulevad ilusad ilmad ning sõites linnas lahtise katusega, on mu muusikat tänavale kosta. Kui see on halb, jääb mu Minist ja minust mädane mulje.
Igatahes, selleks ongi mul teie abi vaja. Kuna mu hea muusika asub plaatidel, arvutis ja pleieris, kuid mitte kassetidel, kuid mul autoraadio mängib vaid neid, oleks mul vaja just häid kassette. Palun, head inimesed, andke mulle! Teen teile tänutäheks sõitu.

Mõte.

PS: Viimane aeg on hakata mõtlema talvekummidele - lumi tuli just maha.

(Mini eelarve lisa 9 + 100kr - rohelised vahtralehed + korduvülevaatus.)

Oih.

Ilmselgelt jääb mul null aega siia bloggi kirjutada, kui sõidan päeva otsa oma masinaga ringi. Esimene vaimustus pole siiamaani üle läinud. Kuid nagu Maruste väitis, pole tal see kuhugi kolme aasta jooksul kadunud.
Igatahes olen üks korralik autopede juba. Õnnitlen ennast. Kuigi kummivilistamises hävisin korralikult ja isegi Otto sai sellega väga kenasti hakkama, suutsin oma autoga külastada õiget masina omanike paradiisi - Mäki Drive In. Ajee ajee.
Tuleks homne juba kiiremini(korraks kammis ära, et see sõna lõppeb silbiühendiga Mini. jeah. jep olen teemas liiga sees.)...

Vau-vau-vii-vau!

Mul on autol uued šarniirid.
Mul on autol uus poolteljekumm.
Mul on autol uus jahutusvedelik.
Mul on autol uus õli.
Mul on auto korras.
Mul on autol ülevaatus.
Mul on autol kindlustus.
Mul on autojuhiload.
Ma lähen oma autoga sõitma.

Ipii-jee-ipii-jou.

(eelarvele lisandus 3500kr. hapu.)

Kohe-kohe nüüd...

Kohe-kohe heliseb mu mobiil. Ma võtan selle vastu ja torusse öeldakse: "Joupa, tule palun oma Minile järgi". Siis ma hüppan rõõmsalt õhku ning kasin kohale. Seal silitan veidike oma Musta Välku ning kasin ülevaatlusele. Sealsed mehed kiidavad mu kullakese seisu taevani ja löövad mulle plaksu. Mina hüppan rõõmust ning kasin linna peale ringi purjetama.

Selline on siis tänane plaan. Loodetavasti ei lähe see vett vedama.

Eeskujulik Miniline.

Nagu eeskujulikule abituriendile kombeks, ronisin ma koju jõudes esimese asjana tööriistadega kenasti Minisse. Ei keemiale, ei bioloogiale, ei inglise keele ja ei matemaatikale. JAH Minile! Eksamid võivad oodata, kuid mitte minu kaunitar. Näpud õliseks - tegelikult näpud alustuseks Super Attackiseks, et õli ikka kõvemini kinni jääks - ning pärast mõnda aega pingutust ja kruvide peale vihastamist mõnulesin ma rahulolevalt masinas. Turvavöö, suunatuled ning juhiiste said kõik edukalt parandatud. Mina, autovõhik, sain taas hakkama. lodev.


Igatahes paar päeva on möödunud viimasest sõidust ja ma olen suutnud ennast kenasti vaos hoida...Mini kämbib jätkuvalt rõõmsalt aias. Eile sai teda tükk aega pesta ja harjatata ning kallike lausa läigib ning ootab, kuna juba saab tänavapilti kaunistama minna: nii oma hääle kui ka välimusega.

PS: kolmapäevani on veel 2päeva. aje.

Salajased Minisõidud

Ma ei suuda enam.
Päevast päeva õue sattudes veendun, et mu Mini on ikka nii kuramuse nummi ning lausa patt oleks sellega mitte sõitma minna. Nii ma teengi pahandust, lootes, et polizei mind vahele ei võta ning rattad alt ära ei kuku.
Kolmapäevani on veel aega viis päeva ning siis saab teoks see, mida olen ootanud 18 ja pool aastat. Täielik sõiduvabadus! Auto, load, arvele võtmine, ülevaatlus - kõik on olemas. Kuid mida ma teen? Sõidan ringi, riskides trahvi ning hapu õnne korral isegi lubadest ilma jäämisega. Samuti ei takista 13 ja reede.
Vähemalt homme sõitma ei roni, kuna veidike rumal oleks kirjandile hiljaks jääda, selle pärast et politseiga tuli asju ajada. Teine põhjus on ilmselge tähistamine, mis algab kohe pärast kirjandit. Toomemägi, Illegard, Heltzmehe sünnipäev - karta on, et pidutsemine kipub homme üle piiri minema..
Pühapäev kulub ilmselt tervise ravimise peale ning veres püsiv promill keelab sõita. Kuid siis saab lihtsalt Minis kämpida ning mõnuleda. Ilmateate poolt lubatud 22kraadi on ju täitsa paras temperatuur masinaga tegelemiseks. Vaja puhtaks pesta, suunatuledega jantida, aku täis laadida ja muudki. Nii püüab tänavapildis rohkem pilke samuti!
Esmaspäev ning teisipäev võivad järelikult saada mu kirstunaelaks, kuid üritan mitte langeda masina lummusesse ning loodetavasti saan sellega hakkama.

Kurat ilus ilm on..võiks ju sõitma minna!?

Tere, minu nimi on Märt ja ma olen autopede!

Oeh, kunagi ammu lubasin endale, et minust ei saa autopede, ma ei joo kunagi viina ja ei tee suitsu. Õnnitlen ennast, kuna ma pole jätkuvalt ühtegi suitsu teinud...kuid teiste asjadega on nagu on...

Igatahes pärast tänast autosõitu pean kurvastusega nentima, et raisk, autopede oli minus peidus küll ja nõudis lausa välja pääsemist. Nüüd enam tagasipääsu pole ja mu Mini on faking hea. Esimene valgusfoori striitreis on samuti edukalt selja taga. Edukuse all mõtlen muidugi seda, et ma ei suretanud autot välja kollase tule süttides. Andsin vastikule punasele suvalisele masinale kena lahingu, kuid üle 70km/h mina ei tahtnud minna. nuuks. Aga jah...autopede kargas mu seest igatahes välja küll sellel momendil ja vajutas minu eest gaasi.

Kuid kuidas ma üldse tohtisin sõita? No ülevaatluselt saadud lehe peal oli kirjas, et võin suunduda remondi töökotta, ülevaatlusele või ARK'i. Muidugi polnud täpsustatud, et viimasesse kohta tuleb minna auto asjus. Käisin lihtsalt sel puhul, et jalg sügeles gaasi järgi ning seal vedelesid mu plastikload juba pikemat aega. Nüüd olen ametlikult lubadega inimene. Lodev.

Minu Mini investeeringud

ostuhind - 1700eurot = 25500kr
kohalevedu - 7000kr
kindlustus - 2778kr
ülevaatlus - 450kr
šarniirid - kommikarp Maiuspala ja pakk Raffaellosid.


kulutused jätkuvad...

Minu Mini uued šarniirid.

Laupäevast säravad mu kapi otsas tuttuued šarniirid. jepikajee. Tegelikult väga ei sära - vastik õlisus takistab läiget. Aga väga hullu pole ka, selmet(aight..vaadake, mis sõna ma kasutasin) rattakoobastesse eriti bling-bling vaja pole. Seda viimast oleks aga masinale hädasti juurde vaja küll.

Igatahes laupäeval veendusin taas, et Eesti on pisike. Šarniirid tõi mulle nimelt üks neiu, kes elab Tallinnas. Miniline muide! Seega kolmas Miniarmastaja, keda ma nüüd tunnen. Igatahes jutu käigus tuli välja, et käisime koos autokoolis ning lõpetas mõned aastad tagasi Härma kooli. njah.

Seega mu pikad ja väsitavad ponnistused, et ükskord lõpuks sõitma saada, on lõpuks jõudmas finišisse. Järgmiseks kolmapäevaks panin aja kirja autoparandusse ning tuleb vaid nädalake rattaga väntamas käia ja siis.... LODEV! Minisõit...mõnna mõnna mõnna.

Minu esimene Minisõit

Teisipäeval sai sooritatud elu esimese sõit, omades juhilube, ning esimene sõit oli kohe Miniga. Kui paljud teist sellise saavutusega kiidelda saavad?

Igatahes sõidust nii palju, et plaanis oli tehnilisest ülevaatlusest ilusti läbi saada ning Tartu teedel korralikult ringi purjetada. K. Marustega koos minnes andsid muidugi poole tee peal suunatuled otsad, kuid mingi ime läbi hakkasid need taas tööle, kui sai rohkem gaasi antud. Järeldus - gaasi tuleb korralikult vajutada, siis püsivad asjad töökorras.

Ülevaatlusesse jõudes ei funksinud suunad taaskord ja tuli enne sisenemist korralikult tuuritada. Nii hinge kinni hoides andsin juhiõigus üle tehnilise ülevaatluse kutile, kes ühe esimese tegevusena ka neid kohe proovis ja.....success! Töötasid.

Tehniliselt olid tuled, heitgaasid ja kõik muu väline kombes, kuni jõuti masina alla. Vastik ja kole ülevaatluse vana tegi kurja nägu ning ütles, et Vasak poolteljekumm on katki ja alumised šarniirid lõtkuga. nuuks.

Šarniirid tuleb saada korda ja peagi uuele katsele...

Minu Mini talv-kevad

Talvel sai jube mitu korda käidud garaažis kontrollimas, kas Mini ikka elab veel. Aknapesuvedeliku paak oli täielikult ära külmunud ja hoidsin hinge kinni, et sama ei juhtuks jahutusvedelikuga. Mine sa tea kui kanget kraami need sakslased seal kaugel-kaugel kasutavad. Kui välja kiskus juba -30 ja paar miinuskraadi pealegi, kartsin, et talveuni võib mu uuele lemmikule saatuslikuks saada.

Kuid... kui lumi sulas, linnud hakkasid vaikselt laulma ja muud kevademärgid olid juba väljas, läksin jooksuga garaaži...keerasin süüdet ja...prõmm-prõmm-prõmm. Eluvaim täitsa sees.

Algasid lõputud parandamis aktsioonid.

Vahelduva eduga - kord nokk kinni, saba lahti ja saba lahti, nokk kinni - situatsioonides olles, õnnestus enda arusaamistmööda kõik korda seada.

Võis alata mu esimene lubadega sõit...sihtmärgiks tehnilise ülevaatluse majakene.

Minu teine Mini

Olnud kautanud kõige ilusama masina, mida ma olin elu jooksul näinud, kadus mul päris pikaks ajaks ära soov omada Minit. Kõik teised Minid paistsid Saksa lehtedel üpris koledad välja, võrreldes sellega, mis mul oli juba korraks omastatud. Enam ei olnud soovi tavalise masina järgi, tahtsin katuseluuki, kuid nendega masinad maksid kordi rohkem kui eelpool mainitud auto. Oranzidest velgedest ma parem ei räägigi - lootusetu otsing. Kuid kunagi tulevikus on mu Minil igatahes oranz velg kindel mats.

Kuid siis ühel päeval sattusin saksa ebay lehele. Pärast poole kuu pikkust otsingut leidsin sobiva masina. Tükk aega tuli isa veenda selles, et ma kavatsen osta auto internetioksjonilt ning saata raha teele edela Saksamaale, ilma midagi isegi nägemata. Lõpuks sain ta siiski nõusse ja lasin Kristjanil oksjonil pakkumine teha, kuna endal puudus võimalus selleks. Täpne pakkumine 1700eurot lõi super täpselt eelmise pakkuja 1699eurot. Nüüd ma olin juba teistkordselt Mini omanik.

Teist sellist hävingut, nagu ma esimese Miniga kogesin, ma enam tunda ei tahtnud, seega orgunnisin ise kõike ja väga täpselt. Muidugi asus masin kõige kaugemas Saksamaa punktis, seega üksiki treilerijuht väga tormijooksuga sinna tormata ei tahtnud ning nõudsid veel rahagi juurde. Hapu, aga mõistetav. Peagi veendusin, et mu kallike on teel Eestisse õige treileri peal ning rõõmutants võis alata.

Pärast mõnda ülierutavat päeva saabus mu uus lemmik Eesti pinnale. Oh seda mõnu. Suundusime Tartus kohe ARK-i ning tegime seaduslikuks ning kasisime koju, et enne ülevaatlust kõik joonde ajada. Kuid kahjuks oli kätte jõudnud juba talv(talvekummid puudusid) ning juhiload olid veel kaugel ja et mitte kiusata oma Minit pakase ja lumega ajasin selle garaaži, et kevadel tegudele asuda.

Minu esimene Mini

Seega kui vanust oli piisavalt, load pooleldi tehtud ning vajadus oli kasvanud hirmsuureks, algas otsing Mini järgi. Saksamaa netilehed söötsid ette supermõnusaid kaunitaare, ennenägematuid Mini versioone ja palju muudki, kuid miski sai pidevalt takistuseks - hind, iluvead või liigne tavalisus(kui Mini kohta seda üldse öelda saab). Kuni ühel päeval leidsin sunroofiga ning oranzide velgedega üpris odava pilli. Ma tundsin, et pean selle endale saama...

Kõvasti orgunni, kulutatud närve ja raha hiljem seisis Saksamaal päris minu oma Mini! Oh yeah. Treileri koht tagatud ning ootused kõrgele aetud, jäin ma ootama... Kuni ühel päeval kontrollides, et kaugel mu kullake ka on avastasin, et mingi suvaline treiler oli käinud MINU Minil järgi. Hapuks kiskus olukord siis, kui sain teada, et see polnud meie treiler, vaid mingite suvaliste poolakate oma. Aitäh!

Oh seda kibestust ja vastikut tunnet. Kuu aega nägin oma Mini unes, mis veereb nüüd Poola augulistel teedel. Vaesekene. Raha sain tagasi, vabandusi ega kompensatsiooni ei pakutud.

Minu Mini eellugu

Panen siis ka oma Minikese loo kirja.

Kõik sai alguse nii...
Umbes viiendas klassis tuli meie klassi selline Minifänn nagu Kristjan Maruste. Esimesed 5aastat sai tema suust enamuse ajast kuulda vaid seda, et kui hea, mõnus, vapustav, vinge ning absoluutselt nummi pill on Mini. Jutt-jutuks ning väga ei jõudnud seda nii-öelda autopedede juttu ära kuulata.
Kuni ühel päeva sain ka mina valgustatud...

Ühel ilusal päeval sai Maruste esimese tüübina meie klassist auto - muidugi mille muu kui Mini! ja milline masin see oli! piu-pau, bling-bling, pau-vau. See oli kaunis. Esimese päeva jooksul sai seda ligi 10korda vaatamas käidud. Ei saanud küllalt. Oh seda naudingut, mis tuli veel sõidu ajal. Isegi tagumisele istmele pressitud olles tundus see jumalik. Korra sai isegi Kristjani kapoti peal sõidetud...kuni Maruste pidureid pani...täitsa kena kaarega lendasin

Kapoti pealt ning tagant istmelt tahtsin hädasti rooli, aga ei saanud, mis mul siis muud üle jäi, kui päris enda Mini muretseda?

Joupa.

Tere!